taasiseseisvunud eesti vabariik
1980. aastate lõpus toimusid suured muutused – etnograafia asemele tuli etnoloogia (kultuuriantropoloogia); muutus ka eesti etnoloogia oma sisu ja uurimisvaldkondade poolest. Üha enam hakati tegelema muude kultuurivaldkondadega ning palju rohkem tegeletakse tänapäevaga. Talurahvakultuuri asemel tegeletakse linnakultuuridega, erinevate subkultuuridega. Lisaks on uurijatel vaba juurdepääs kõikvõimalikule infole. Üha enam ilmub teoreetilisi artikleid ja käsitlusi. Oluliselt on juurde tulnud ka väljaandeid, teisalt on folkloristide väljaannete kõrval see suhteliselt vähene. Kontaktid ja koostöö välismaailmaga on tihenenud.
Peamine uurimiskeskus on lisaks ERMile Tartu Ülikool. Oluline muutus on see, et antropoloogiaga hakati tegelema Tallinna Ülikooli Humanitaarinstituudis. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuurikolledž on tähtis rahvakunsti uurimise seisukohalt – see on praktiline mitte teoretiseeriv õpe. Eesti Kunstiakadeemias oli 2002-2013 magistriõppekava kunst ja kultuuriantropoloogia, mis tegeles museoloogia, rahvakunsti ja kultuuriantropoloogia õpetamisega.
Allpool on välja toodud katkend Sirbis 2006. aastal ilmunud intervjuust "Elujõuline Eesti etnoloogia"[1], milles analüüsitakse Eesti etnoloogia olukorda:
Missugune on teie arvates Eesti etnoloogia hetkeseis ja millised on peamised mured?
Art Leete: Eesti etnoloogia (ka kultuuri- ja sotsiaalantropoloogia) olukord on põnevam kui kunagi varem. 1990. aastatest peale on esile kerkinud hulgaliselt noori uurijaid, viljakalt tegutsevad ka vanema põlvkonna uurijad. Käsitletavate teemade ring on avardunud ja mitmekesistunud. Samas aga kummitab Eesti etnoloogiat akadeemilise teaduse kitsas kandepind. Ajaloo instituudi etnoloogia sektor on hulk aega olnud teatud mõttes poolhääbunud olekus, Eesti suurim etnoloogiakeskus Eesti Rahva Muuseum (ERM) ei tegutse päris teadusasutuse staatuses (millel on küll ka omad plussid etnoloogia rakenduslikku külge silmas pidades). Murettekitav on doktorikraadiga teadlaste ebapiisav hulk, eriti kogenud uurijate seas.
Terje Anepaio: Koos 1990. aastail toimunud ühiskonna ja piiride (ka teadusele) avanemisega kasvas distsipliin etnograafiast etnoloogiaks. Tegemist ei olnud lihtsalt “nimekohendusega”, väga tugevalt muutus teadusala teoreetilis-metodoloogiline baas. Etnoloogia arenes tunduvalt kiiremini ja eelkõige avatumalt kui mõnigi suurem distsipliin, teadusala uurimisfookus on tuntavalt laienenud, kuid distsipliini kõlapind Eesti ühiskonnas laiemalt on jäänud veel kitsaks ja nõrgaks.
Aivar Jürgenson: Poliitilised sündmused Eestis (ja kogu idablokis) 1990. aastate alguses on Eesti etnoloogiat mitmeplaaniliselt mõjutanud. Ühelt poolt muutused, mis tabasid kogu teadust: ideoloogilise diktaadi kadumine, detsentraliseerimine, rahastamisskeemi muutused. Teiselt poolt spetsiifilisemad arengud, mis puudutavad etnoloogiat kui sotsiaalteadust ning seostuvad eelkõige uute väljakutsetega kas või uurimistemaatika valikul.
[1]Elujõuline Eesti etnoloogia. Sirp. 09.06.2006. Kättesaadav:
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3453:eluj-uline-eesti etnoloogia&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3116. Vaadatud: 10.07.2013
Peamine uurimiskeskus on lisaks ERMile Tartu Ülikool. Oluline muutus on see, et antropoloogiaga hakati tegelema Tallinna Ülikooli Humanitaarinstituudis. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuurikolledž on tähtis rahvakunsti uurimise seisukohalt – see on praktiline mitte teoretiseeriv õpe. Eesti Kunstiakadeemias oli 2002-2013 magistriõppekava kunst ja kultuuriantropoloogia, mis tegeles museoloogia, rahvakunsti ja kultuuriantropoloogia õpetamisega.
Allpool on välja toodud katkend Sirbis 2006. aastal ilmunud intervjuust "Elujõuline Eesti etnoloogia"[1], milles analüüsitakse Eesti etnoloogia olukorda:
Missugune on teie arvates Eesti etnoloogia hetkeseis ja millised on peamised mured?
Art Leete: Eesti etnoloogia (ka kultuuri- ja sotsiaalantropoloogia) olukord on põnevam kui kunagi varem. 1990. aastatest peale on esile kerkinud hulgaliselt noori uurijaid, viljakalt tegutsevad ka vanema põlvkonna uurijad. Käsitletavate teemade ring on avardunud ja mitmekesistunud. Samas aga kummitab Eesti etnoloogiat akadeemilise teaduse kitsas kandepind. Ajaloo instituudi etnoloogia sektor on hulk aega olnud teatud mõttes poolhääbunud olekus, Eesti suurim etnoloogiakeskus Eesti Rahva Muuseum (ERM) ei tegutse päris teadusasutuse staatuses (millel on küll ka omad plussid etnoloogia rakenduslikku külge silmas pidades). Murettekitav on doktorikraadiga teadlaste ebapiisav hulk, eriti kogenud uurijate seas.
Terje Anepaio: Koos 1990. aastail toimunud ühiskonna ja piiride (ka teadusele) avanemisega kasvas distsipliin etnograafiast etnoloogiaks. Tegemist ei olnud lihtsalt “nimekohendusega”, väga tugevalt muutus teadusala teoreetilis-metodoloogiline baas. Etnoloogia arenes tunduvalt kiiremini ja eelkõige avatumalt kui mõnigi suurem distsipliin, teadusala uurimisfookus on tuntavalt laienenud, kuid distsipliini kõlapind Eesti ühiskonnas laiemalt on jäänud veel kitsaks ja nõrgaks.
Aivar Jürgenson: Poliitilised sündmused Eestis (ja kogu idablokis) 1990. aastate alguses on Eesti etnoloogiat mitmeplaaniliselt mõjutanud. Ühelt poolt muutused, mis tabasid kogu teadust: ideoloogilise diktaadi kadumine, detsentraliseerimine, rahastamisskeemi muutused. Teiselt poolt spetsiifilisemad arengud, mis puudutavad etnoloogiat kui sotsiaalteadust ning seostuvad eelkõige uute väljakutsetega kas või uurimistemaatika valikul.
[1]Elujõuline Eesti etnoloogia. Sirp. 09.06.2006. Kättesaadav:
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3453:eluj-uline-eesti etnoloogia&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3116. Vaadatud: 10.07.2013