Eesti Vabariik (1918-1939)
20. sajandi alguseks olid nende seltside juures olemas piisavalt suured kogud ning aeg oli küps eesti rahvale oma muuseumi asutamiseks. Juhtiv roll muuseumi asumisel oli Oskar Kallasel. Kallas asutas 1903. aastal Eesti Üliõpilaste Seltsi juurde väikse muuseumi. See kujunes aastaks 1909. piisavalt mahukaks, et koos teiste seltside esemetega moodustada Eesti Rahva Muuseum.
Kogutud materjalide teaduslikuks läbitöötamiseks pandi alus 1920. aastatel. Seetõttu võimegi etnoloogia kui iseseisva teaduse tekkimisest Eestis rääkida 1920. aastatest peale. Iseseisva teadusharuna sai see endale nimetuse etnograafia. Etnograafia eraldus algusest peale folkloristikast ja usundiloost ning neist said kolm eraldi distsipliini. Tartu Ülikool oli see asutus, kus nendega põhiliselt tegeleti. Teine asutus oli Eesti Rahvaluule Arhiiv, mis asutati 1927. Kõige tähtsam oli Eesti Rahva Muuseum, mis lisaks kogumisele tegeles ka materiaalse kultuuri uuringutega. Olulisemad inimesed selles vallas on:
1. Ilmari Manninen (1894-1935).
Ta sai 1922. aastast ERMi direktoriks. Ta oli esimene erialase haridusega etnograaf ning see oli paljuski tänu temale, et eesti etnograafia niivõrd kõrgel tasemel välja kujunes. Manninen oli ka etnograafia õppejõud ning tema teeneks oli esimese professionaalsete etnograafide väljaõpetamine ja suunamine. Manninen tõi eesti etnoloogiateadusesse ka talurahva süstemaatilise küsitlemise ning tema juhtimisel hakati vastavaid küsimustikke välja andma. Manninen pani aluse ERMi oma korrespondentide võrgule, mis tegutseb tänaseni välja. See materjal asub ERMi arhiivis. Manninen hakka välja andma ka tänaseni ilmuvat ERMi aastaraamatut.
2. Ferdinand Linnus (1895-1942).
Mannise õpilane, kuulsamaid esimesi eestlasest etnograafe. Ta oli ka eesti esimene etnograafiadoktor. Linnus sai Mannise järel ERMi direktoriks ning temast sai üks peamisi ERMi teadusasutuseks kujundajaid. Linnus kogus ainestikku Kuramaal liivi külades ning avaldas etnograafiaalaseid töid, sh "Eestlaste aineline kultuur ja rahvausund orduajal", "Eesti vanem mesindus" jms.
3. Gustav Ränk (1902-1998).
Mannise õpilane, kes asus 1926. aastal õpingute kõrvalt tööle ERMis. 1931. aastal sai temast ERMi rahvateaduste osakonna juhataja. Avaldas 1935. aastal uurimus „Vana-Eesti rahvakultuur“, mis oli esimene ülevaade eestlaste ainelisest kultuurist. Ränk sai hiljem Tartu Ülikooli esimeseks etnograafiaprofessoriks ning täitis sõja ajal ka ERMi direktori ülesandeid. Ränk juhtis 1944. aastal ülikooli, ERMi ja teiste teadusasutuste kogude evakueerimist, mille tulemusel päästeti suurel hulgal väärtuslikke materjale. Samal aastal põgenes Ränk Rootsi, kus jätkas tööd etnoloogina. Temast sai viljakaim etnoloog väljaspool eesti piire.
Kogutud materjalide teaduslikuks läbitöötamiseks pandi alus 1920. aastatel. Seetõttu võimegi etnoloogia kui iseseisva teaduse tekkimisest Eestis rääkida 1920. aastatest peale. Iseseisva teadusharuna sai see endale nimetuse etnograafia. Etnograafia eraldus algusest peale folkloristikast ja usundiloost ning neist said kolm eraldi distsipliini. Tartu Ülikool oli see asutus, kus nendega põhiliselt tegeleti. Teine asutus oli Eesti Rahvaluule Arhiiv, mis asutati 1927. Kõige tähtsam oli Eesti Rahva Muuseum, mis lisaks kogumisele tegeles ka materiaalse kultuuri uuringutega. Olulisemad inimesed selles vallas on:
1. Ilmari Manninen (1894-1935).
Ta sai 1922. aastast ERMi direktoriks. Ta oli esimene erialase haridusega etnograaf ning see oli paljuski tänu temale, et eesti etnograafia niivõrd kõrgel tasemel välja kujunes. Manninen oli ka etnograafia õppejõud ning tema teeneks oli esimese professionaalsete etnograafide väljaõpetamine ja suunamine. Manninen tõi eesti etnoloogiateadusesse ka talurahva süstemaatilise küsitlemise ning tema juhtimisel hakati vastavaid küsimustikke välja andma. Manninen pani aluse ERMi oma korrespondentide võrgule, mis tegutseb tänaseni välja. See materjal asub ERMi arhiivis. Manninen hakka välja andma ka tänaseni ilmuvat ERMi aastaraamatut.
2. Ferdinand Linnus (1895-1942).
Mannise õpilane, kuulsamaid esimesi eestlasest etnograafe. Ta oli ka eesti esimene etnograafiadoktor. Linnus sai Mannise järel ERMi direktoriks ning temast sai üks peamisi ERMi teadusasutuseks kujundajaid. Linnus kogus ainestikku Kuramaal liivi külades ning avaldas etnograafiaalaseid töid, sh "Eestlaste aineline kultuur ja rahvausund orduajal", "Eesti vanem mesindus" jms.
3. Gustav Ränk (1902-1998).
Mannise õpilane, kes asus 1926. aastal õpingute kõrvalt tööle ERMis. 1931. aastal sai temast ERMi rahvateaduste osakonna juhataja. Avaldas 1935. aastal uurimus „Vana-Eesti rahvakultuur“, mis oli esimene ülevaade eestlaste ainelisest kultuurist. Ränk sai hiljem Tartu Ülikooli esimeseks etnograafiaprofessoriks ning täitis sõja ajal ka ERMi direktori ülesandeid. Ränk juhtis 1944. aastal ülikooli, ERMi ja teiste teadusasutuste kogude evakueerimist, mille tulemusel päästeti suurel hulgal väärtuslikke materjale. Samal aastal põgenes Ränk Rootsi, kus jätkas tööd etnoloogina. Temast sai viljakaim etnoloog väljaspool eesti piire.