baltisakslastest kirjamehed 18.-19. sajandil
Kuigi eestlastest talupojad olid pärisorjad, keda enamikes kirjutistes halvustati ja põlati, hakati valgustusaja jõudmisega Eesti aladele talupoegi varasemast hoopis olulisemaks pidama, kuna nemad varustasid tervet Eesti ala toiduga. Rahvusluse tõusu tõttu Euroopas väärtustati üha enam inimeste rahvuslikke erinevusi. Euroopas kasvas huvi võõra vastu ning humanistlikest ja valgustuslikest ideedest kantud balti-sakslastest kirjamehed hakkasid eesti talupoega eluolu uurima, pöörates tähelepanu nende rahvakultuurile, etnilistele iseärasustele jms. Peamised balti-sakslaste kirjutised eestlastest jäid siiski negatiivseks, kuigi eestlaste iseloomuvigadele otsiti süüdlast hoopis mujalt kui nende endi juurest.
August Wilhem Hupel
1. August Wilhelm Hupel 1737-1819, kodu-uurija ja literaat.
Hupel avaldas neljaköitelise „Topograafilisi teateid Liivi- ja Eestimaalt“ (1774-1789), mis toetus enam kui saja korrespondendi andmetele. Hupel käsitleb teoses laia teemaderingi – kultuur, sotsiaalsfäär, loodus, seisuslikud ja riiklikud institutsioonid, linnad, administratiivsed jaotused jpm. Hupel annab oma hinnangu ka eestlaste karakterile, mis jääb suurelt osalt negatiivseks. Tema meelest on eestlased "kavalad, valelikud, riiakad, ebaviisakad, kättemaksuhimulised, trotslikud, ninatargad. /.../ [Ta] hindas ka eestlaste häid omadusi: abielunaised on truud, noored neiud ei joogi viina, eestlased on kaastundlikud vaeste ja vigaste suhtes, jagades neile heldelt andeid."[1] Hupel ja teised valgustajad pidasid eestlaste halbu iseloomuomadusi pärisorjuse tagajärjeks ning võrreldes arenenud eurooplastega oli see rahvas valgustajate silmis alles lapseealine. [2]
Hupel avaldas neljaköitelise „Topograafilisi teateid Liivi- ja Eestimaalt“ (1774-1789), mis toetus enam kui saja korrespondendi andmetele. Hupel käsitleb teoses laia teemaderingi – kultuur, sotsiaalsfäär, loodus, seisuslikud ja riiklikud institutsioonid, linnad, administratiivsed jaotused jpm. Hupel annab oma hinnangu ka eestlaste karakterile, mis jääb suurelt osalt negatiivseks. Tema meelest on eestlased "kavalad, valelikud, riiakad, ebaviisakad, kättemaksuhimulised, trotslikud, ninatargad. /.../ [Ta] hindas ka eestlaste häid omadusi: abielunaised on truud, noored neiud ei joogi viina, eestlased on kaastundlikud vaeste ja vigaste suhtes, jagades neile heldelt andeid."[1] Hupel ja teised valgustajad pidasid eestlaste halbu iseloomuomadusi pärisorjuse tagajärjeks ning võrreldes arenenud eurooplastega oli see rahvas valgustajate silmis alles lapseealine. [2]
2. Johann Christoph Petri 1762-1851, ajaloolane ja pedagoog [3].
Esimeseks raamatuks, milles Petri tutvustas Eestit, oli „Briefe über Reval“ („Kirju Tallinna kohta“, 1800), milles ta kujutab Tallinnat (Reval) allakäiva provintsliku sadamalinnana, mida valitsevad tsiviilasjades asjatundmatud sõjaväelased, mille ametnikud on korrumpeerunud ja aadlikud elavad luksuslikku elu, pidades lõputuid söömaaegu ja pidusid. Viimastele on vastandatud nii linnas kui maal elavad eestlased, keda kirjeldatakse räpaste ja armetutena, apaatsete ja alandlikena, täis allasurutud viha kõigi sakste vastu. Kui eestlasi kirjeldab Petri kaastundega, siis kõige sõbralikuma kirjelduse osaks saavad kohalikud venelased, keda ta kujutab toimekate väikekaupmeeste ja usinate aedviljakasvatajatena.
„Estland und die Eshten“ (1802) - Petri kirjeldab Eestimaa geograafilis-klimaatilisi olusid, eestlasi, nende õigusetut seisundit ja kombeid, kirjeldab aadlit, leides, et see elab prassivalt, on vaimselt vähe arenenud ja talupoegade vastu ülekohtuselt julm. Lisaks vaatleb ta kiriku- ja kooliolusid, andes neilegi negatiivse hinnangu.
Petri pidas eestlaste halba iseloomu nagu Hupelgi pärisorjuse poolt põhjustatuks ning oli kindlal arvamusel, et eestlased tuleb sellest ikkest vabastada.
Esimeseks raamatuks, milles Petri tutvustas Eestit, oli „Briefe über Reval“ („Kirju Tallinna kohta“, 1800), milles ta kujutab Tallinnat (Reval) allakäiva provintsliku sadamalinnana, mida valitsevad tsiviilasjades asjatundmatud sõjaväelased, mille ametnikud on korrumpeerunud ja aadlikud elavad luksuslikku elu, pidades lõputuid söömaaegu ja pidusid. Viimastele on vastandatud nii linnas kui maal elavad eestlased, keda kirjeldatakse räpaste ja armetutena, apaatsete ja alandlikena, täis allasurutud viha kõigi sakste vastu. Kui eestlasi kirjeldab Petri kaastundega, siis kõige sõbralikuma kirjelduse osaks saavad kohalikud venelased, keda ta kujutab toimekate väikekaupmeeste ja usinate aedviljakasvatajatena.
„Estland und die Eshten“ (1802) - Petri kirjeldab Eestimaa geograafilis-klimaatilisi olusid, eestlasi, nende õigusetut seisundit ja kombeid, kirjeldab aadlit, leides, et see elab prassivalt, on vaimselt vähe arenenud ja talupoegade vastu ülekohtuselt julm. Lisaks vaatleb ta kiriku- ja kooliolusid, andes neilegi negatiivse hinnangu.
Petri pidas eestlaste halba iseloomu nagu Hupelgi pärisorjuse poolt põhjustatuks ning oli kindlal arvamusel, et eestlased tuleb sellest ikkest vabastada.
Karl Ernst von Baer
3. Karl Ernst von Baer 1792-1876, loodus- ja arstiteadlane.
1814. aastal ilmunud teos "Eestlaste endeemilistest haigustest" kirjeldab eestlaste haigusi ning nende peamisi põhjuseid - harimatus, laskus, vaesus. Ta kirjeldab eestlaste iseloomu (toores vaim, laiskus, mustus, alandlikkus, melanhoolsus) ning peab nende iseloomu kujundamise peamisteks teguriteks rasket tööd, halba õhku ja üldiseid kehvasid elutingimusi. [4]
1814. aastal ilmunud teos "Eestlaste endeemilistest haigustest" kirjeldab eestlaste haigusi ning nende peamisi põhjuseid - harimatus, laskus, vaesus. Ta kirjeldab eestlaste iseloomu (toores vaim, laiskus, mustus, alandlikkus, melanhoolsus) ning peab nende iseloomu kujundamise peamisteks teguriteks rasket tööd, halba õhku ja üldiseid kehvasid elutingimusi. [4]
4. ÕES tegevus – vt. http://ekamuuseumipraktika.weebly.com/otildepetatud-eesti-selts.html
[1] Jannsen, Ea. (2007) Eestlane muutuvas ajas. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv. Lk. 121.
[2] Samas. Lk 121-122.
[3] informatsioon kopeeritud veebikeskkonnast EEVA. Johann Christoph Petri. Kättesaadav: http://www.utlib.ee/ekollekt/eeva/index.php?lang=en&do=autor&aid=70. 01.07.2013
[4] Jannsen, Ea. (2007) Eestlane muutuvas ajas. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv. Lk. 123-124
[1] Jannsen, Ea. (2007) Eestlane muutuvas ajas. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv. Lk. 121.
[2] Samas. Lk 121-122.
[3] informatsioon kopeeritud veebikeskkonnast EEVA. Johann Christoph Petri. Kättesaadav: http://www.utlib.ee/ekollekt/eeva/index.php?lang=en&do=autor&aid=70. 01.07.2013
[4] Jannsen, Ea. (2007) Eestlane muutuvas ajas. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv. Lk. 123-124