nõukogude periood
Nõukogude aeg tõi eesti etnoloogiateaduses kaasa väga suuri muudatusi. ERMi kogud jagati kolmeks - ENSV Riikliku Etnograafiamuuseumi alla koondati esemekogud; peamiselt rahvaluule kogude baasil asutati Riiklik Kirjandusmuuseum; kunstikogu sai osaks Tartu Kunstimuuseumist.
Etnograafia professuur Tartu Ülikoolis kaotati. Järgnevad aastakümned õpetas etnograafiat vaid üks inimene, mis kahjustas oluliselt järelkasvu. Etnograafiast sai ametlikult ajalooteaduse haru ning rohkem hakati tegelema sõbralike vennasrahvastega (soomeugri ja teised nõukogude rahvad). Eesti Vabariigi perioodil alanud arengud teaduslikus teoorias lõigati läbi ning kohalik etnograafia eraldati läänemaailmast. Erialasele kirjandusele, mida nimetati läänelikuks propagandaks, puudus ligipääs ning see suleti erifondidesse.
Teadustöös tegeleti teooriaga suhteliselt vähe. Peamiselt hakati tegelema materiaalse kultuuri detailse kirjeldamisega. Materjali koguti, kirjeldati detailselt, uuriti, kuid tavaliselt ei mõtestatud seda ning ei seotud teiste kultuurivaldkondadega. Ainsaks suuremaks teaduskeskuseks sai ERM. Selle teaduspersonal ja kogude suurus arenes tohutult, seda just kvantitatiivselt.
Väga positiivne on see, et 1960.-1980. aastatel hakati tihedalt käima soomeugri rahvaste juures kogumisreisidel. ERMi soome-ugri rahvaste esemekogu on silmapaistev just seetõttu, et nõukogude perioodil oli vennasrahvaste uurimine väga soositud. Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega uurimisreisid mõneks ajaks katkesid, kuid tänapäeval tehakse neid jälle, kuigi mitte nii regulaarselt ja massiliselt. Soome-ugri uurimistöö vallas tuleb esile tõsta Aleksei Petersoni, kes oli ERMi direktor 30 aastat kuni 1990. aastateni. Tema organiseeris peamised uurimisretked.
Oluline etnograafiaga tegeleja oli ja on tänaseni 1957. aastal Tallinnas avatud Vabaõhumuuseum, mis eksponeerib vana talurahvakultuuri, eriti esemeid, hooneid, kombestikku. Seal tehakse ka teadustööd.
Üks silmapaistvamaid etnograafe on Ants Viires, kes asus ERMi tööle II maailmasõja ajal ning tegeles aktiivselt kogude päästmisega. Temast sai 1946. aastal Tartu Ülikooli etnograafia lektor. 1968. aastal hakkas ta Ajalooinstituudis juhtima etnograafide rühma tööd. 1983-1988 töötas ta etnograafiasektori juhina. Viires on oma panuse eest eesti etnoloogiasse saanud 1996. aastal Riigivapi neljanda klassi ordeni. "Eesti etnograafia võrdlemisi ühesuunalisel maastikul torkab Ants Viirese tegevus silma lisaks muule ka seetõttu, et rahva aineline ja vaimne kultuur moodustavad tema uurimustes ühtse terviku. Ise on ta alati etnograafiat ja folkloristikat sõsarteadusteks pidanud, mis peaksid liikuma käsikäes ja mille vahele kindla eraldusjoone tõmbamine on kunstlik. Inimeste mõtlemine ja tegevus käivad käsikäes, ja seda lihtsalt tuleb arvestada inimtegevuse ning selle produktide uurimisel, on ta maininud ühes mõtteavalduses. On kurb, et nõukogude ajal on need ühe asja kaks poolt üksteisest nii ülikooli (1973. aastal lahutati etnograafid ajaloo-, folkloristid keeleteaduskonda) kui ka uurimisinstituutide (etnograafiast sai ajaloo abiharu) tasemel lahutatud, nii et nende kontaktid on jäänud pinnapealseks. Tulemuseks on ühekülgsus ja asjatundmatuski, millele mitmed meie rahvateaduse autoriteedid, nende hulgas Ants Viires, tähelepanu on juhtinud. Kindlasti on see kriitika õigustatud."[1]
[1] Eesti rahvaluule. Suur Vana Mees Eesti etnoloogias: Ants Viires 85. Kättesaadav: http://www.folklore.ee/tagused/nr25/suur.htm. Vaadatud: 28.06.2013
Etnograafia professuur Tartu Ülikoolis kaotati. Järgnevad aastakümned õpetas etnograafiat vaid üks inimene, mis kahjustas oluliselt järelkasvu. Etnograafiast sai ametlikult ajalooteaduse haru ning rohkem hakati tegelema sõbralike vennasrahvastega (soomeugri ja teised nõukogude rahvad). Eesti Vabariigi perioodil alanud arengud teaduslikus teoorias lõigati läbi ning kohalik etnograafia eraldati läänemaailmast. Erialasele kirjandusele, mida nimetati läänelikuks propagandaks, puudus ligipääs ning see suleti erifondidesse.
Teadustöös tegeleti teooriaga suhteliselt vähe. Peamiselt hakati tegelema materiaalse kultuuri detailse kirjeldamisega. Materjali koguti, kirjeldati detailselt, uuriti, kuid tavaliselt ei mõtestatud seda ning ei seotud teiste kultuurivaldkondadega. Ainsaks suuremaks teaduskeskuseks sai ERM. Selle teaduspersonal ja kogude suurus arenes tohutult, seda just kvantitatiivselt.
Väga positiivne on see, et 1960.-1980. aastatel hakati tihedalt käima soomeugri rahvaste juures kogumisreisidel. ERMi soome-ugri rahvaste esemekogu on silmapaistev just seetõttu, et nõukogude perioodil oli vennasrahvaste uurimine väga soositud. Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega uurimisreisid mõneks ajaks katkesid, kuid tänapäeval tehakse neid jälle, kuigi mitte nii regulaarselt ja massiliselt. Soome-ugri uurimistöö vallas tuleb esile tõsta Aleksei Petersoni, kes oli ERMi direktor 30 aastat kuni 1990. aastateni. Tema organiseeris peamised uurimisretked.
Oluline etnograafiaga tegeleja oli ja on tänaseni 1957. aastal Tallinnas avatud Vabaõhumuuseum, mis eksponeerib vana talurahvakultuuri, eriti esemeid, hooneid, kombestikku. Seal tehakse ka teadustööd.
Üks silmapaistvamaid etnograafe on Ants Viires, kes asus ERMi tööle II maailmasõja ajal ning tegeles aktiivselt kogude päästmisega. Temast sai 1946. aastal Tartu Ülikooli etnograafia lektor. 1968. aastal hakkas ta Ajalooinstituudis juhtima etnograafide rühma tööd. 1983-1988 töötas ta etnograafiasektori juhina. Viires on oma panuse eest eesti etnoloogiasse saanud 1996. aastal Riigivapi neljanda klassi ordeni. "Eesti etnograafia võrdlemisi ühesuunalisel maastikul torkab Ants Viirese tegevus silma lisaks muule ka seetõttu, et rahva aineline ja vaimne kultuur moodustavad tema uurimustes ühtse terviku. Ise on ta alati etnograafiat ja folkloristikat sõsarteadusteks pidanud, mis peaksid liikuma käsikäes ja mille vahele kindla eraldusjoone tõmbamine on kunstlik. Inimeste mõtlemine ja tegevus käivad käsikäes, ja seda lihtsalt tuleb arvestada inimtegevuse ning selle produktide uurimisel, on ta maininud ühes mõtteavalduses. On kurb, et nõukogude ajal on need ühe asja kaks poolt üksteisest nii ülikooli (1973. aastal lahutati etnograafid ajaloo-, folkloristid keeleteaduskonda) kui ka uurimisinstituutide (etnograafiast sai ajaloo abiharu) tasemel lahutatud, nii et nende kontaktid on jäänud pinnapealseks. Tulemuseks on ühekülgsus ja asjatundmatuski, millele mitmed meie rahvateaduse autoriteedid, nende hulgas Ants Viires, tähelepanu on juhtinud. Kindlasti on see kriitika õigustatud."[1]
[1] Eesti rahvaluule. Suur Vana Mees Eesti etnoloogias: Ants Viires 85. Kättesaadav: http://www.folklore.ee/tagused/nr25/suur.htm. Vaadatud: 28.06.2013